KL Valgamaa maleva sõjaeelsest ajaloost
Pärast I maailmasõja vaherahu sõlmimist, eesotsas Valga Laenu-Hoiu ühisuse direktor Herman Hellatiga, hakati koondama sõjaväelasi ja teisi ärksalt mõtlevaid teotahtelisi eestlasi, et asuda omakaitseüksuste loomisele Valgas. Üritati isegi Saksa tolleagse võimuga loa saamiseks kontakti luua, kuid kahjuks tulemuseta. Nii koguneti hr Hellati kutsel 18. novembril 1918. a. tema kabinetti. Teiste kutsutute hulgas oli staabikapten E. Ahman, kes 3 tunni ja 15 minutiga jalgsi Karulast Valka tuli. „Säde“ seltsimajas panga ruumides toimunud koosolekul otsustati alustada kohapeal Kaitseliidu loomist ja kõige vanem ohvitser, staabikapten Ahman volitada kohalikku Kaitseliitu looma.
Loodava Kaitseliidu staabile anti ka kohe ruum, sama tagatuba, mis oli 12. armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatva Komitee kasutada olnud. Ka esimese rahalise toetuse, 1000 Saksa marka, andis pank loodavale Kaitseliidule. Võimaliku pahanduse ärahoidmiseks veel tugevate kohalike Saksa võimudega, vormistati raha andmine isikliku laenuna E. Ahmanile. E. Ahmanil õnnestus saada ühendust Eesti Kaitseliidu ülemaga, kes aga teatas, et Valka on määratud Kaitseliidu ülemaks kapten Anton Irv.
Kapten Irv saabus Valka 20. novembril ja Ahmanist sai tema asetäitja. Paari päeva pärast kutsuti aga mõlemad ohvitserid tööle Tallinnasse. Kohaliku Kaitseliidu edasine moodustamine jäi aga lipnik Karl Korneli ülesandeks. Seega võime kõiki kolme ohvitseri rahumeeli Valgamaa Kaitseliidu esimesteks ülemateks nimetada. Kõik kolm aga hukkusid Eesti eest: Irv rindel, Ahman ja Kornel stalinlikes vangilaagrites.
Pärast Vabadussõja lõppu rauges Kaitseliidu tegevus riiklikult. Enamlaste võimuhaaramiskatse järel (1. detsember 1924) oldi sunnitud Kaitseliit taastama. Valgas hakati Kaitseliitu küll taastama juba novembris 1924. Sellega tegeles siin tollane Valga garnisoni ja 2. soomusrongide rügemendi ülem kolonel Johannes Roska, hilisem Orasmaa ja kindralmajor ning Eesti Kaitseliidu ülem. Roska oli hea lahingukogemuse saanud nii I maailmasõjas kui Vabadussõjas.
Kindralmajor Johannes Orasmaa (Roska)
VR I/2.;II/3
1924. aasta detsembri lõpuks oli Valgas registreeritud 100 kaitseliitlast, valdades moodustati kaitseliidu rühmad (17. dets Lõvel ja Tõrvas, 18. dets Taageperas ja Tahevas, 19. dets Keenis, Laatres ja Patkülas, 21. dets Koorkülas)
1925. aasta algul nimetati Valga maakonna Kaitseliit ümber Valga Malevaks. Maleva pealikuks määrati Soomusrongide rügemendi ohvitser ja Roska hea abiline maleva taaselustamisel major (hilisem kol.ltn) Joann Hiob, kes juhtis malevat 16. oktoobrini 1938.
3. mail 1925 valitud maleva juhatusse maakonnas kuulusid dr Gross, Evertson ja Kivimaa. Maleva pealiku abiks sai Vabadussõjas Ukuks dituleeritud al-kpt L. Pallon.
Eesti Vabariigi 8. aastapäeval, 24. veebruaril 1926 leidis aset maleva lipu õnnistamine.
16. oktoobrist 1938 kuni Kaitseliidu likvideerimiseni juunis 1940 juhtis maleva tegevust Vabadusristi kavaler kolonelleitnant Hugo Kulbok (VR II/3). Tema abi oli kapten H. Leiur, juhatusse kuulusid dr Gross, Riigikogu liige vandeadvokaat kapten O. Puusepp, instruktor leitnant E. Leepere, sekretär R. Kivimägi ja arveametnik E.Ujuk.
Kolonelleitnant Joann Hiob Kolonelleitnant Hugo Kulbok VR II/3
Maleva staap asus 1. juulist 1934 Valgas Kungla tänav 23. Maja osteti malevale aastal 1937. Pärast sõda oli see punaarmee „Ohvitseride majaks“, mis hävis tulekahjus.
Maleva staap Kungla tänavas
Kaitseliidu Valga malevas oli 4 malevkonda. Need olid Helme, Sangaste, Hargla ja Valga linna malevkonnad. Malevkond koosnes kompaniidest ja üksikrühmadest. Helme malevkonnas olid Tõrva, Helme-Patküla ja Hummuli kompaniid, Holdre, Jõgeveste, Lõve-Leebiku, Pikasilla ja Taagepera üksikrühmad. Hargla malevkonda kuulusid Laanemetsa, Kaagjärve ja Karula kompaniid. Sangaste malevkonnas olid Keeni, Kuigatsi, Sangaste, Paju ja Puka kompaniid. Valga linna malevkonna koosseisu kuulusid eraldi üksustena raudteel töötavad kaitseliitlased.
Kaitseliitu kuulumine, selle mundri ja aumärkide kandmine, manöövritel osalemine, paraadidel marssimine oli enne sõda suur auasi. Palka said ju ainult 4-5 inimest.
Näiteks, 1938. aastal kuulusid maleva eripealike hulka maavanem V. Velner (amet malevas propagandapealik), poliitilise politsei ülem Valgamaal vanemassistent R. Uus (käskudetäitja pealik), doktor J. Müllerson (sanitaarpealik), olümpiakuld ja maailmameister A. Neuland (spordipealik), N. Silbereisen (relvasepp) jt. Valga linna malevkonna pealiku abiks oli Valgamaa politseiprefekt E. Kaljuver.
Hummuli kompanii pealikuks oli koolijuht Jaan Helandi, Helme malevkonna pealiku abiks oli Patküla koolijuhataja Reinhold Tsirnask. Helme malevkonna pealikuks oli Helme kiriku köster, koorijuht, maakondlike laulupidude üks juhte Karl Tuvike.
Hästi oli korraldatud nii noorema kui ka vanema juhtiva kaadri väljaõpe. Tunti kohalikku ja üleriigilist õppevormi. Lahingulisi teadmisi kontrolliti mitmesugustel manöövritel. Valga malev võttis osa kõigist Lõuna-Eesti korraldatud Kaitseliidu manöövritest ja 2. diviisi ühisõppustest. Esimeseks manöövriks, seda küll maleva piirides, oli 1926. aasta sügisel Hummuli manööver.
1926. aasta Valga maleva manöövri puhkehetk Hummuli mõisa õues
Tunduvalt mastaapsem oli aga 1929. aastal toimunud Kuigatsi manööver, mida peeti koos Tartumaa ja Tartu maleva üksustega ja õppuste üldjuhiks oli Tartumaa maleva päälik kol-ltn J. Unt. Õppusel kasutati kõige muu kõrval nii suurtüki patareisid kui soomusautosid. Õppusi jälginud KL ülemkindral J. Roska hindas kõrgelt osalenud üksuste tegevust. Eelpool nimetatutele järgnesid 1932. aasta Abja-Halliste ja 1933. aasta sügismanöövrid, millest mõlemast malev võttis osa tugevdatud pataljoni jõududega.
19.09.1929 Kuigatsi manöövrile sõitjad kogunemas Tõrva
Valga malev oli kuulus heade laskurite poolest. Igal aastal korraldati ühiseid laskevõistlusi Võru malevaga ja Läti kaitseliidu (Valmiera) polguga. Kaks aastat järjest 1937 - 1938 tulid Lõuna-Eesti rännaklaskevõistlustel 2. diviisi ülema rändauhinna Helme malevkonna laskurid. Parimateks laskuriteks malevas olid sidepealik L. Reima, vennad Kruustikud ja Mihkelson. Juba 1930. aasta kevadeks oli maleval 13 lasketiiru.
Maleva esilaskur Hugo Kruustik
1939. aastal oli Valga malevas 2318 meest ja selle näitaja poolest oli malev Eestis keskmiste seas. Aastateks 1939-1940 oli Kaitseliidu Valga malev väljaõppelt, relvastuselt ja eriti vaimult valmis välja astuma ükskõik millise vaenlase vastu.
Kõik selle ilusa ja rahuliku riigi ülesehituse lõpetas Punaarmee baaside sissetulek ja 1940. aastal punane juunipööre. Nii anti Valgast 16./17. juuni öösel telefonitsi korraldus: Koiva jõe kaldal, Koikülas asuv Valgamaa maleva noorkotkaste ja kodutütarde suvelaager koheselt laiali saata. 17./18. juuni 1940 aastal said Kaitseliidu Tõrva, Helme, Vaoküla, Karula, Taheva, Kaagjärve ja Kuigatsi üksused käsu relvad ära anda ja üksuste likvideerimisele asuda. 20.06.1940 aasta öösel anti edasi ka Sangaste, Tõlliste, Hummuli ja Põdrala üksustele Kaitseliidu ülema kindralmajor Orasmaa telefonogramm – relvad ja varad üle anda 21. juuniks 1940. Alles hiljem, kui Kaitseliidu relvade ja vara kokkutoomine ning üleandmine oli osalt juba sooritatud, ilmus ajalehtedes 27.06.1940 aasta Eesti Vabariigi presidendi K. Pätsi dekreet Kaitseliidu likvideerimise kohta (KL Valga maleva pealiku kolonelleitnant H. Kulboki käskkiri 27.06.1940.a. nr 13).
Kaitseliidu likvideerimise peakomisjon moodustati Tallinnas, kuna maakonna linnades tegutsesid relvade ja varade üleandmise komisjonid. Valga komisjoni kuulusid: esimehena 3. ÜJP ülem kol-ltn A. Häelme, alates 10.07.1940 major A. Leis samast väeosast. Liikmena KL Valga maleva pealik kol-ltn H. Kulbok, O. Puusepp, sekretär M. Kont jt.
Maakonna valdadest ja Tõrva linnast toodi Kaitseliidu relvad ja varad Valka kokku ajavahemikul 17.06-18.08.1940. Kuna Kaitseliidu varad jagunesid riiklikeks ja seltskondlikeks, tuli likvideerimise peakomisjoni juhtidel riiklikud varad: relvad varustus jne üle anda 3. Üksikpataljonile. Seltskondlikud varad: mööbel, hooned, orkestrite muusikariistad, Naiskodukaitse ja Kodutütarde varad aga komparteile või komnoortele, maakonnas asuvad laskerajad ühes hoonetega - Metsade Valitsusele.
1939. aasta Kaitseliitu Valga maleva orkester oma pillidega
Valdades jäid varadest kohale Kaagjärve, Karula ja Tõrva Kaitseliidu orkestrite muusikariistad, noodid jne, mis anti küll üle kohalikele uhiuutele „töölisühingutele“, kuid hiljem, punaste põgenedes läksid mänguriistad kohaliku Omakaitse valdusesse. Nende orkestrite pillid (16-18 pilli orkestris) olid omal ajal maksnud umbes 3000 Eesti krooni komplekt. Kuigatsis jäid kohale „Kaitseliidu kodu“ sisustus ja Naiskodukaitse varad, väärtuselt 3000 Eesti krooni, mis läksid samuti kompartei valdusse, kuid sakslaste tulles need võeti sõjasaagina Saksa sõjaväe kasutusse.
Mujal valdades, kui ka Valga ja Tõrva linnades mingit mainimisväärset vara ülevõtmist päästa ei suudetud, sest kõik relvad, varustus, vallasvarad ja kassad võeti üle vastavate nimestike kohaselt.
Valga ja Tõrva linnades ning maakonna valdades Kaitseliidu ja ta allorganisatsioonide varandused (mööbel, Naiskodukaitse köögi- ja sööginõud, pesu, õppevahendid jne) veeti kokku Valka Petroleumi tänavas asuvasse sõjaväe puuaeda, kus nad paigutati kuuridesse; relvad, laskemoon, varustusesemed aga anti 3. Üksikpataljoni, vahepeal kompartei, siis punaväe ning lõpuks sakslaste saabudes saksa vägede kasutusse. Kuigatsis omas Kaitseliit „Kaitseliidu kodu“ hoonet, üürielamut, hobuste varjualust koos puukuuridega, võidutule altarit ja umbes 1,7 ha suuruse maa-ala peal kasvavat 250 tihumeetrist metsa, laskerajal raudbetoonist varjendit ja märklaudade kuuri. Kogu see varandus, koos majade ja vallasvaraga võis olla väärt 30 000 – 40 000 Eesti krooni.
Varade üleandmise kestel mingeid suuremaid vahejuhtumeid ei olnud. Kõikjal relvade ja varade äraandmispunktides valitses aga sünge, otse matuselik meeleolu. Püssid ja muud relvad toodi küll kokku, kuna peita neist pea ühtegi ei saadud ega ka juletud, kuid oma kibestustunnet ei suutnud keegi varjata. Vanadele Vabadussõja veteranidele kui ka noorematele kaitseliitlastele tundus valusana ja alandavana see, et relvad, milledega oldi aastaid harjutatud ja valmis oldud riigikaitseks, tuli nüüd anda võitluseta.
Koostas
Major Meelis Kivi
kaitseliit.ee
Telefon: +372 717 9405
Faks: -
